Täiskomplektsed CMS’id imevad. Bloati ja soyware’i on rohkem kui asjast lõpuks kasu. Enamik saitidel on backend vaid selleks, et kord aastas kontaktilehel wysiwyg editoriga üks aadress või telefoni number muuta. Tegelikult on leht ju WORM põhimõttega (write once, read many).
Staatilised saidid on lahedad. Halja HTML lehe serveerimine on pea olematu computing power, lisaks ei sunnita brauserit mõttetut tööd tegema, igast kursori jälitamiste ja (mis kõige hullem), kliendiseadmes DOM’i ülesehitamisega.
Käsitsi html koodi kokku toksida on nüri tegevus, seda tuleb automatiseerida. Static site generatoreid leidub palju, aga minusilmis kõige kenam, mugavam, ja … kiirem paistab Hugo.
Miks v? No ma ei tea. Mingit uut progemiskeelt selleks õppima ei pea, arenduskeskkond on mugav, sisu loomine markdown formaadis ja kas ma juba ütlesin? See on täiega kiire. Laienduspotentsiaal on ka väga tasemel, et suht võimatu kuidagi kinni end kirjutada. Ja kuna featureset on ise klotsidest kokkuehitatav, siis pole ta by default ka mingi bloatware’iga üle kallatud, mis mõne platvormi puhul on suur probleem kui soydev’id on baaspakki lisanud võimalusi, mida ilmselt mitte kunagi vaja ei lähe. Ja muideks see on üks põhjustest, miks Hugo nii kiire on.
Mitte, et tegu uue asjaga, ei. Hugo on olemas juba aastaid, aga Luke Smith tekitas hiljuti motivatsiooni uuesti katsetada ja nüüd ma olen siin niimoodi.